Kõige suurem eeskuju noore väärtuste ja harjumuste kujundamisel tuleneb otseselt lapsevanemate eeskujust (Kera 2004). Lapsevanemad ei pruugi olla pahatahtlikud oma ootustes ja tõlgendustes noore andest, kuid väga sageli ei teadvustata põhjuseid noore käitumisele, mis tegelikkuses on just vanematelt omandatud.
Ande avaldumiseks on vajalik loovus. Tõukejõuks loovuse puhul on mitmekesiste kogemuste saamine nagu: seoste leidmine ja loogiliste järelduste tegemine, uute kujundite loomine ja valdkondade põimimine, probleemide tuvastamine ja ka sõnastamine, ning teadmiste ja erioskuste valdamine. Lapsevanemad saavad seega soodustada iga noore arengut toetades tema maailmapildi mitmekesistumist läbi uudishimu ja kogemuste (Sepp 2010). Perekond võib soodustada ja toetada noore arengut mingi määrani või uskuda, et noorel on teatud omadused.
Lapsevanem võib olla õnnelik, kui noor on peatunud ala juures, milles osalemine talle rõõmu teeb, milles ta endale eesmärke seada oskab. Ohumärkideks on noore huvi kadumine harrastuse vastu, mis siiski võib olla ka ajutine probleem (oma põhjustega). Selge on, et vaid välise motivatsiooniga noor ei jää tegevuse juurde, kui temalt nö. surve eemaldada. Pelgalt sisemise motivatsiooniga noor võib samuti aja möödudes näidata väsimuse märke, sest tegevused vajavad väljundit. Juhendaja roll on arendada noori maksimaalselt nende võimete kohaselt. Olukord on keerukam kui näib, sest areng toimub individuaalselt ja võimed on erinevad.
Noori peab hakkama varajases vanuses toetama, sest toetav sotsialiseeriv mõju ehk vanemad, juhendajad ja eakaaslased annavad neile juurde enesekindlust ning see aitab neil kergemini elus hakkama saada. Enesekindlus loob soodsad tingimused motiveeritud ja eesmärgipäraseks tegutsemiseks, kuna noor ei kahtle ega karda tegutseda oma tõeks pidamiste järgi. Nende soov on rahuldada oma psühholoogilisi vajadusi, milleks on tajuda kompetentsust, autonoomsust ja seotust. Kompetentsuse vajadus iseloomustab inimese soovi tunda, et ta saab ümbritsevas keskkonnas oma tegevustes väga hästi hakkama ning ta tunneb kontrolli oma tegevuse tulemuse üle. Autonoomsuse vajadus iseloomustab isiku soovi tegutseda vabatahtlikult ning tunda tunnet, et tema on oma tegevuse suunaja ja algataja, mitte keegi teine. Seotuse vajadus iseloomustab isiku soovi oma tegevustes kuuluda teiste hulka ning tunda sidet tema jaoks oluliste inimestega. Kui need kolm psühholoogilist vajadust on rahuldatud, paneb see neid püüdlema meisterlikkuse poole, sooritama optimaalselt väljakutsuvaid tegevusi ning määrab indiviidi tegutsemise intensiivsuse, keskendumise ja püsivuse ehk määrab tegevuses osalemise kvaliteedi. Kui noore aktiivne püüdlemine eesmärkide poole edu saavutab, tõusevad tema positiivsed emotsioonid ning motivatsioon veelgi. Aga vastupidiselt, kui need vajadused on aga rahuldamata, kaob huvi tegevustes osalemiseks ning huvi on väga madal. Selle tõttu kõrgelt motiveeritud noored ongi positiivsed ja murevabad, et nad suudavad tugeva motiveerituse ja enesekindlusega probleemidele vastu seista. Seevastu aga vähemotiveeritud noored on negatiivse ellusuhtumisega ning ei leia tahet edasipürgimiseks. See toob kaasa seiskumise ning probleemide kuhjumise, mis omakorda süvendab masendust (Raudsepp jt. 2010).
Tagasiside innustab noort jätkama oma tegevust, sest ta tunneb ennast kasulikuna, kuna talle pööratakse tähelepanu. See omakorda tõstab enesehinnangut ning lisaks sellele annab see veel oskuse ennast ise objektiivselt hinnata ning näha soorituse ideaalvarianti, mis arendab noorte oskusi mitmekülgsemaks (Hein 2011).
Ei tohiks mõelda, et kellegi motiveerimine toimub hetkega. See on aeganõudev protsess ning peab arvestama asjaoluga, et aega, kannatust ning kiitust jaguks terveks ettevõetud teekonnaks. Kindel reegel, mis iga motiveerijaga kaasas peab käima, on oskus kiita ja teha seda õigel ajal. Motiveeritava jaoks tähendab see palju kui ta kuuleb, et ta on olnud kasulik ning on täitnud kas enda või kellegi teise kujutluspildi. Kuid inimestel on loomuses komme peale kiitmist siiski õpetama hakata, et head tulemust on võimalik siiski veel paremini teha ning selline käitumine paneb motiveeritavat kahtlema, kas kiitus oli ikka siiras ning tänu sellele hakkab tegija kõhklema ka oma võimetes. Kõige lihtsam teisi motiveerida on siis, kui innustaja ise on kõrgelt motiveeritud. Tihti kipub olema, et juhendajad on kõrgelt motiveeritud, kuid ei jaga seda teistega või siis vastupidiselt, motiveerides teisi ei ole juht ise asjast piisavalt huvitatud ja innustunud. Motiveeritavad inimesed näevad teesklust läbi ning juhendaja mitteaktiivsus tegevuse vastu võib pärssida ka nende enda tegutsemistahet. Lisaks kõrgele motiveeritusele ja innustusoskusele peab juhendaja tundma oma publikut, nende isiksusi ja vastavalt sellele serveerima neile hästi ette kujutluspilt edust, mille nad saavutada võivad läbi tulemusliku töö (Landsberg 2003).
Juhendaja roll on arendada noori maksimaalselt nende võimete kohaselt. Olukord on keerukam kui näib, sest areng toimub individuaalselt ja võimed on erinevad. Võimekus on tunnus, mis rõhutab isiku potentsiaali omandada ühe või teise ala oskust(Hein 2011).
Noori juhendavad täiskasvanud (õpetajad, noorsootöötajad, vanemad jt) peaksid enam märkama noore huvisid ja suunama ta vajadusel õigesse huviringi aidates seda tal ka leida. Kõikide ootustele vastav huvitegevus on noort arendav, hoiab eemale ebasoovitavatest ahvatlustest. Seda toetab kindlasti asjalik, rahulik, mõistev keskkond nii kodus kui huviringis.
Ande avaldumiseks on vajalik loovus. Tõukejõuks loovuse puhul on mitmekesiste kogemuste saamine nagu: seoste leidmine ja loogiliste järelduste tegemine, uute kujundite loomine ja valdkondade põimimine, probleemide tuvastamine ja ka sõnastamine, ning teadmiste ja erioskuste valdamine. Lapsevanemad saavad seega soodustada iga noore arengut toetades tema maailmapildi mitmekesistumist läbi uudishimu ja kogemuste (Sepp 2010). Perekond võib soodustada ja toetada noore arengut mingi määrani või uskuda, et noorel on teatud omadused.
Lapsevanem võib olla õnnelik, kui noor on peatunud ala juures, milles osalemine talle rõõmu teeb, milles ta endale eesmärke seada oskab. Ohumärkideks on noore huvi kadumine harrastuse vastu, mis siiski võib olla ka ajutine probleem (oma põhjustega). Selge on, et vaid välise motivatsiooniga noor ei jää tegevuse juurde, kui temalt nö. surve eemaldada. Pelgalt sisemise motivatsiooniga noor võib samuti aja möödudes näidata väsimuse märke, sest tegevused vajavad väljundit. Juhendaja roll on arendada noori maksimaalselt nende võimete kohaselt. Olukord on keerukam kui näib, sest areng toimub individuaalselt ja võimed on erinevad.
Noori peab hakkama varajases vanuses toetama, sest toetav sotsialiseeriv mõju ehk vanemad, juhendajad ja eakaaslased annavad neile juurde enesekindlust ning see aitab neil kergemini elus hakkama saada. Enesekindlus loob soodsad tingimused motiveeritud ja eesmärgipäraseks tegutsemiseks, kuna noor ei kahtle ega karda tegutseda oma tõeks pidamiste järgi. Nende soov on rahuldada oma psühholoogilisi vajadusi, milleks on tajuda kompetentsust, autonoomsust ja seotust. Kompetentsuse vajadus iseloomustab inimese soovi tunda, et ta saab ümbritsevas keskkonnas oma tegevustes väga hästi hakkama ning ta tunneb kontrolli oma tegevuse tulemuse üle. Autonoomsuse vajadus iseloomustab isiku soovi tegutseda vabatahtlikult ning tunda tunnet, et tema on oma tegevuse suunaja ja algataja, mitte keegi teine. Seotuse vajadus iseloomustab isiku soovi oma tegevustes kuuluda teiste hulka ning tunda sidet tema jaoks oluliste inimestega. Kui need kolm psühholoogilist vajadust on rahuldatud, paneb see neid püüdlema meisterlikkuse poole, sooritama optimaalselt väljakutsuvaid tegevusi ning määrab indiviidi tegutsemise intensiivsuse, keskendumise ja püsivuse ehk määrab tegevuses osalemise kvaliteedi. Kui noore aktiivne püüdlemine eesmärkide poole edu saavutab, tõusevad tema positiivsed emotsioonid ning motivatsioon veelgi. Aga vastupidiselt, kui need vajadused on aga rahuldamata, kaob huvi tegevustes osalemiseks ning huvi on väga madal. Selle tõttu kõrgelt motiveeritud noored ongi positiivsed ja murevabad, et nad suudavad tugeva motiveerituse ja enesekindlusega probleemidele vastu seista. Seevastu aga vähemotiveeritud noored on negatiivse ellusuhtumisega ning ei leia tahet edasipürgimiseks. See toob kaasa seiskumise ning probleemide kuhjumise, mis omakorda süvendab masendust (Raudsepp jt. 2010).
Tagasiside innustab noort jätkama oma tegevust, sest ta tunneb ennast kasulikuna, kuna talle pööratakse tähelepanu. See omakorda tõstab enesehinnangut ning lisaks sellele annab see veel oskuse ennast ise objektiivselt hinnata ning näha soorituse ideaalvarianti, mis arendab noorte oskusi mitmekülgsemaks (Hein 2011).
Ei tohiks mõelda, et kellegi motiveerimine toimub hetkega. See on aeganõudev protsess ning peab arvestama asjaoluga, et aega, kannatust ning kiitust jaguks terveks ettevõetud teekonnaks. Kindel reegel, mis iga motiveerijaga kaasas peab käima, on oskus kiita ja teha seda õigel ajal. Motiveeritava jaoks tähendab see palju kui ta kuuleb, et ta on olnud kasulik ning on täitnud kas enda või kellegi teise kujutluspildi. Kuid inimestel on loomuses komme peale kiitmist siiski õpetama hakata, et head tulemust on võimalik siiski veel paremini teha ning selline käitumine paneb motiveeritavat kahtlema, kas kiitus oli ikka siiras ning tänu sellele hakkab tegija kõhklema ka oma võimetes. Kõige lihtsam teisi motiveerida on siis, kui innustaja ise on kõrgelt motiveeritud. Tihti kipub olema, et juhendajad on kõrgelt motiveeritud, kuid ei jaga seda teistega või siis vastupidiselt, motiveerides teisi ei ole juht ise asjast piisavalt huvitatud ja innustunud. Motiveeritavad inimesed näevad teesklust läbi ning juhendaja mitteaktiivsus tegevuse vastu võib pärssida ka nende enda tegutsemistahet. Lisaks kõrgele motiveeritusele ja innustusoskusele peab juhendaja tundma oma publikut, nende isiksusi ja vastavalt sellele serveerima neile hästi ette kujutluspilt edust, mille nad saavutada võivad läbi tulemusliku töö (Landsberg 2003).
Juhendaja roll on arendada noori maksimaalselt nende võimete kohaselt. Olukord on keerukam kui näib, sest areng toimub individuaalselt ja võimed on erinevad. Võimekus on tunnus, mis rõhutab isiku potentsiaali omandada ühe või teise ala oskust(Hein 2011).
Noori juhendavad täiskasvanud (õpetajad, noorsootöötajad, vanemad jt) peaksid enam märkama noore huvisid ja suunama ta vajadusel õigesse huviringi aidates seda tal ka leida. Kõikide ootustele vastav huvitegevus on noort arendav, hoiab eemale ebasoovitavatest ahvatlustest. Seda toetab kindlasti asjalik, rahulik, mõistev keskkond nii kodus kui huviringis.