Vajaduse kutsub esile erilise neurofüsioloogiliste seisundi- motivatsiooni. Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. Peaaju koores ja koorealustes ajustruktuurides formeerub vajaduse rahuldamise programm, mis tingib ajju saabuva informatsiooni sihipärase filtreerimise või kindlakujulise struktureerimise. Tekib motivatsiooniseisund, mis määrab ära signaalidena toimivate välisärrituste vastuvõtu ja neile reageerimise. Motivatsiooniseisundis aju modelleerib vajadust rahuldada võimaldavate objektide ja tegevuste parameetrid. Aktiivsus vajaduse rahuldamiseks on saadetud pidevast tegevuse vaheastmete tulemuste ja soovitava lõpptulemuse võrdlemisest varasemate programmidega ning programmeerituga.
Vajaduse rahuldamisel kaob motivatsiooniline pinge. Tekivad positiivsed emotsioonid. Meeldivad tundmused kinnistavad rahuldusele viinud tegevuse ja tingimused nn kasulike ja tarvilike tegevuste ja toimingute fondi. Teatud tegevus kinnistub. Kujuneb eeldus stereotüüpse käitumise ja seda toetava positiivse hoiaku kujunemiseks.
Vajaduse mitterahuldamine tekitab negatiivseid emotsioone. Korduva mitterahuldamisega seoses arenevad negatiivsed tingitud seosed, võib toimuda negatiivne operantne õppimine.
Motivatsioon kui mehhanismiline ja protsessuaalne nähtus ei ole samane motiivi mõistega. Motiiv on tunnetatud vajadus. Vajadus kutsub esile üldise aktiivsuse- motivatsiooni, motiiv aga konkretiseerib selle. See on aruaamine vajadustest, tegevusest selle rahuldamisel, eesmärkidest, mis viivad vajaduse rahuldamisele.
Tegevus ei sunni motiivi järel, tegevus suunatakse motiivi poolt loodud eesmärgile, mis esineb alguses psüühilises plaanis. Motiiv on teadlik suhtumine juba tekkinud, olemas olevasse aktiivsusesse.
Motiivid liigitatakse teadvuse osavõtu järgi kahte suuremasse rühma: teadlikud ja ebateadlikud motiivid. Viimased ei ole täpselt arusaadav ei subjektile endale ega ole ilma põhjalikuma uurimiseta seletatav ja arusaadav ka teistele. Suurem osa meis tekkinud motiive on sellelaadsed. Motiivid erinevad üksteisest juhtiva vajaduse poolet, ilmnemisvormidelt, üldisuse ja kitsuse poolest ning selle tegevuse iseloomult, milles nad esinevad (näit. tööga, puhkusega jm seotud).
Tegevust mõjutab tavaliselt üheaegselt palju motiive- nii teadlikke kui ka ebateadlikke. Ühed rohkem, teised vähem. Aktuaalselt toimivate motiivide paljususest kujuneb motiivide võitlus ja konfliktide kaudu välja kas üks nn. juhtmotiiv või siis mõned peamised motiivid, mis on otsustava mõjuga konkreetsele käitumisele. Mõjusaimad on need motiivid, millel on isiksusele suurim emotsionaalne lähedus. Võib öelda, et realiseerimiseks vajaliku energiaga varustab motiivi emotsioon (Bachmann, Maruste 2001).
Motivatsioon saab noores alguse tema sees olevatest soovidest, unistustest ja eesmärkidest, mis loovad omakorda usu. Usk on motivatsiooni puhul tähtis komponent, sest see paneb inimesi järjekindlalt tööd tegema ning annab kinnituse, et miski on võimalik. Kui usku ei oleks, ei oleks ka motivatsiooni millegi poole püüelda ning paljud unistused jääksid täitmata, aga usu eksisteerimisega kaasnevad õnnestumised. Usk on juba pool võitu unistuste teostamisel ning kuna noor näeb kordaminekuid nii enda kui ka teiste peal, siis see arendab temas teovõimet ja tahet, mis omakorda paneb järjepidevalt oma eesmärke püüdma ja neid ületama. Noor julgeb rohkem võtta riske, astuda uutesse situatsioonidesse, õppida ebaõnnestumistest ning ületada takistusi, sest usk süveneb temas ning noor muutub sellega enesekindlamaks ning julgeb ennast teostada (Malmberg 2005).
„Sihi kuuni ja isegi kui paned mööda, oled ikkagi tähtede hulgas." (Les Brown)
Vajaduse rahuldamisel kaob motivatsiooniline pinge. Tekivad positiivsed emotsioonid. Meeldivad tundmused kinnistavad rahuldusele viinud tegevuse ja tingimused nn kasulike ja tarvilike tegevuste ja toimingute fondi. Teatud tegevus kinnistub. Kujuneb eeldus stereotüüpse käitumise ja seda toetava positiivse hoiaku kujunemiseks.
Vajaduse mitterahuldamine tekitab negatiivseid emotsioone. Korduva mitterahuldamisega seoses arenevad negatiivsed tingitud seosed, võib toimuda negatiivne operantne õppimine.
Motivatsioon kui mehhanismiline ja protsessuaalne nähtus ei ole samane motiivi mõistega. Motiiv on tunnetatud vajadus. Vajadus kutsub esile üldise aktiivsuse- motivatsiooni, motiiv aga konkretiseerib selle. See on aruaamine vajadustest, tegevusest selle rahuldamisel, eesmärkidest, mis viivad vajaduse rahuldamisele.
Tegevus ei sunni motiivi järel, tegevus suunatakse motiivi poolt loodud eesmärgile, mis esineb alguses psüühilises plaanis. Motiiv on teadlik suhtumine juba tekkinud, olemas olevasse aktiivsusesse.
Motiivid liigitatakse teadvuse osavõtu järgi kahte suuremasse rühma: teadlikud ja ebateadlikud motiivid. Viimased ei ole täpselt arusaadav ei subjektile endale ega ole ilma põhjalikuma uurimiseta seletatav ja arusaadav ka teistele. Suurem osa meis tekkinud motiive on sellelaadsed. Motiivid erinevad üksteisest juhtiva vajaduse poolet, ilmnemisvormidelt, üldisuse ja kitsuse poolest ning selle tegevuse iseloomult, milles nad esinevad (näit. tööga, puhkusega jm seotud).
Tegevust mõjutab tavaliselt üheaegselt palju motiive- nii teadlikke kui ka ebateadlikke. Ühed rohkem, teised vähem. Aktuaalselt toimivate motiivide paljususest kujuneb motiivide võitlus ja konfliktide kaudu välja kas üks nn. juhtmotiiv või siis mõned peamised motiivid, mis on otsustava mõjuga konkreetsele käitumisele. Mõjusaimad on need motiivid, millel on isiksusele suurim emotsionaalne lähedus. Võib öelda, et realiseerimiseks vajaliku energiaga varustab motiivi emotsioon (Bachmann, Maruste 2001).
Motivatsioon saab noores alguse tema sees olevatest soovidest, unistustest ja eesmärkidest, mis loovad omakorda usu. Usk on motivatsiooni puhul tähtis komponent, sest see paneb inimesi järjekindlalt tööd tegema ning annab kinnituse, et miski on võimalik. Kui usku ei oleks, ei oleks ka motivatsiooni millegi poole püüelda ning paljud unistused jääksid täitmata, aga usu eksisteerimisega kaasnevad õnnestumised. Usk on juba pool võitu unistuste teostamisel ning kuna noor näeb kordaminekuid nii enda kui ka teiste peal, siis see arendab temas teovõimet ja tahet, mis omakorda paneb järjepidevalt oma eesmärke püüdma ja neid ületama. Noor julgeb rohkem võtta riske, astuda uutesse situatsioonidesse, õppida ebaõnnestumistest ning ületada takistusi, sest usk süveneb temas ning noor muutub sellega enesekindlamaks ning julgeb ennast teostada (Malmberg 2005).
„Sihi kuuni ja isegi kui paned mööda, oled ikkagi tähtede hulgas." (Les Brown)