Noortel võivad olla suurepärased sünnipärased eeldused ning hästi sisustatud keskkond, kuid need ainuüksi ei taga häid tulemusi, kui noorel puudub motivatsioon õppimise ja tegevuste vastu (Leppik 2008).
Inimesed käituvad erinevates situatsioonides omamoodi ning läbi aegade on õhus rippumas küsimus, mis neid ajendab sedaviisi tegutsema. Kas põhjuseks on iha, lootus, kohuse täitmine või hoopis mingi muu, neljas põhjus - need on erinevad järeldused inimeste tegutsemismotiividele, kuid psühholoogide poolt on leitud ühene vastus selle seletamiseks, mis paneb tegutsema ja käituma teatud viisil ja kindlas suunas…need on vajadused. Vajadus on tundmus, kus inimene tunnetab, et tal on millestki puudus. Puuduse tunnetamine kutsub esile seisundi, mis tahab seda tühimikku täita. Vajaduse rahuldamisega kaasnevad positiivsed tunded ja rahulolu. Kui aga vajadused ei saa rahuldatud, kaasnevad negatiivsed emotsioonid ning motivatsiooniline pinge tugevneb, mille tagajärjel võib tekkida tagasilangus, kus inimesel tekivad halvad tunded seoses teatud tegevusega ning mis võib pärssida nende tegemist tulevikus või siis vastupidiselt õpitakse negatiivsetest kogemustest ja püütakse neid tulevikus vältida. Vajaduste rahuldamine eeldab aktiivset eesmärgipärast ja motiveeritud tegutsemist (Bachmann, Maruste 2001).
Ei tohiks mõelda, et kellegi motiveerimine toimub hetkega. See on aeganõudev protsess ning peab arvestama asjaoluga, et aega, kannatust ning kiitust jaguks terveks ettevõetud teekonnaks. Kindel reegel, mis iga motiveerijaga kaasas peab käima, on oskus kiita ja teha seda õigel ajal. Motiveeritava jaoks tähendab see palju kui ta kuuleb, et ta on olnud kasulik ning on täitnud kas enda või kellegi teise kujutluspildi. Kuid inimestel on loomuses komme peale kiitmist siiski õpetama hakata, et head tulemust on võimalik siiski veel paremini teha ning selline käitumine paneb motiveeritavat kahtlema, kas kiitus oli ikka siiras ning tänu sellele hakkab tegija kõhklema ka oma võimetes. Kõige lihtsam teisi motiveerida on siis, kui innustaja ise on kõrgelt motiveeritud. Pahatihti kipub olema, et juhendajad on kõrgelt motiveeritud, kuid ei jaga seda teistega või siis vastupidiselt, motiveerides teisi ei ole juht ise asjast piisavalt huvitatud ja innustunud. Motiveeritavad inimesed näevad teesklust läbi ning juhendaja mitteaktiivsus tegevuse vastu võib pärssida ka nende enda tegutsemistahet. Lisaks kõrgele motiveeritusele ja innustusoskusele peab juhendaja tundma oma publikut, nende isiksusi ja vastavalt sellele serveerima neile hästi ette kujutluspilt edust, mille nad saavutada võivad läbi tulemusliku töö (Landsberg 2003).
Motiveerimise kõrval tuleb elus ette ka olukordi, kus puututakse kokku inimestega, kes ütlevad, et üks või teine asi ei tule hästi välja või siis üldse ei osata seda teha. Öeldud mahategemine ei pruugi tuleneda alati halbadest kavatsustest, vaid seal võivad mängus olla ka head kavatsused, kus tahetakse tegijat suunata paremuse poole. Kui inimene on vaimselt piisavalt tugev ja enesekindel, võib kriitika vahel olla parim tee parema tulemuse saavutamiseks, sest emotsionaalselt tugev inimene oskab näha endas vigu, neid aktsepteerida ning neid parandada selle nimel, et ennast muuta paremaks inimeseks. Seevastu emotsionaalselt nõrgad inimesed ei tule kriitikaga toime ning see viib motivatsiooni languseni. Madal motivatsioon omakorda pärsib inimese teotahet ning hakatakse hoiduma tegevustest, mille kohta on kriitikat tunda saadud (Malmberg 2005).
Motiveerimine on küll väga hea, aga kui teha seda liigse kontrolliva tähelepanuga võib see pigem motivatsiooni kujunemist pärssida. Materiaalsed auhinnad hea soorituse eest võivad vägagi motiveerivad olla, kuid need võivad ka vastupidiselt mõjuda. Selles vastuolus mängib suurt rolli juhendaja, kuidas ta preemiat juhendatavale serveerib. Juhendaja peab rõhutama, et preemia on saadud tubli töö ja pingutuse tulemusena, sest see tõstab hoolealuse motivatsiooni ning paneb teda edasi pingutama. Kuid kui juhendaja kasutab preemiat, kui käitumise kontrollijana, siis võib hoolealuses näha sisemise motivatsiooni kadumist. Sisemise motivatsiooni kadumisele aitab kaasa ka autokraatlik juhendaja, kes kasutab oma võimu ära ning surub hoolealusele oma vaateid peale, et saavutada meelepärane tulemus. Selline käitumine juhendaja poolt ei aita kaasa noore vajaduste rahuldamisele, mis omakorda viib motivatsiooni languseni, sest noorel puudub võimalus kaasa rääkida ja oma arvamust avaldada. Kõik teavad, et tunnustav ja toetav juhendaja on edu võti, kuid leidub juhendajad, kes leiavad, et edu on võimalik saavutada ka läbi hirmutamise. Arvatakse, et juhendajat kartes on võimalik sooritada paremaid tulemusi, distsipliini säilitada ning iseloomu kasvatada, kuid see ei vasta tõele. Sõimamisel, karjumisel, ähvardamisel on otsene negatiivne mõju juhendatavate motivatsioonile ja heaolule (Raudsepp jt. 2010).
Teiste inimeste halvustav suhtumine ja arvamus läheb noortele kõige enam korda ning on suureks motivatsiooni hävitajaks. Nii nagu ka positiivsus, on ka negatiivsus nakkav. Kellegi hukkamõistmine, tagarääkimine, kaebamine, vingumine võib teisi inimesi hetkega kaasa haarata, olenemata kui positiivne teine ka ei oleks ning sellepärast on väga oluline püüda sellist seltskonda vältida ja neist eemalduda, sest tänu negatiivsusele võib kaduda võime tulemuslikke tegusid korda saata (Denny 2010).
Noorte motiveerimine võib olla väga raske ja frustreeriv ülesanne. Kuid mõningase ettevalmistuse ja õige suhtumise abil on võimalik kaasata noori projektidesse (T-KIT: Sotsiaalne kaasatus 2003). Motiveering on tugevalt seotud edukusega. Ilma tõelise motivatsioonita on raske tegevustes edu saavutada (Talts, Tilk 1997).
Mitte ainult motivatsioon ei aita noorte tegevustele kaasa, vaid tegevused ise motiveerivad noori efektiivselt. Nende kaasamine ja arvamuste küsimine annab neile võimaluse end teostada, mis omakorda paneb neid uskuma, et nad on võimekad ja saavad igas olukorras hakkama (Daniels 2004).
Õppeülesanne 3- mõtisklus teemal, milline oli Teie(sõbra, õe, venna) huviringi juhendaja ja millised asjaolud aitasid kaasa huviringis tegevusele, mis pärssivad aspektid (olid häirivad, takistavad)?
Inimesed käituvad erinevates situatsioonides omamoodi ning läbi aegade on õhus rippumas küsimus, mis neid ajendab sedaviisi tegutsema. Kas põhjuseks on iha, lootus, kohuse täitmine või hoopis mingi muu, neljas põhjus - need on erinevad järeldused inimeste tegutsemismotiividele, kuid psühholoogide poolt on leitud ühene vastus selle seletamiseks, mis paneb tegutsema ja käituma teatud viisil ja kindlas suunas…need on vajadused. Vajadus on tundmus, kus inimene tunnetab, et tal on millestki puudus. Puuduse tunnetamine kutsub esile seisundi, mis tahab seda tühimikku täita. Vajaduse rahuldamisega kaasnevad positiivsed tunded ja rahulolu. Kui aga vajadused ei saa rahuldatud, kaasnevad negatiivsed emotsioonid ning motivatsiooniline pinge tugevneb, mille tagajärjel võib tekkida tagasilangus, kus inimesel tekivad halvad tunded seoses teatud tegevusega ning mis võib pärssida nende tegemist tulevikus või siis vastupidiselt õpitakse negatiivsetest kogemustest ja püütakse neid tulevikus vältida. Vajaduste rahuldamine eeldab aktiivset eesmärgipärast ja motiveeritud tegutsemist (Bachmann, Maruste 2001).
Ei tohiks mõelda, et kellegi motiveerimine toimub hetkega. See on aeganõudev protsess ning peab arvestama asjaoluga, et aega, kannatust ning kiitust jaguks terveks ettevõetud teekonnaks. Kindel reegel, mis iga motiveerijaga kaasas peab käima, on oskus kiita ja teha seda õigel ajal. Motiveeritava jaoks tähendab see palju kui ta kuuleb, et ta on olnud kasulik ning on täitnud kas enda või kellegi teise kujutluspildi. Kuid inimestel on loomuses komme peale kiitmist siiski õpetama hakata, et head tulemust on võimalik siiski veel paremini teha ning selline käitumine paneb motiveeritavat kahtlema, kas kiitus oli ikka siiras ning tänu sellele hakkab tegija kõhklema ka oma võimetes. Kõige lihtsam teisi motiveerida on siis, kui innustaja ise on kõrgelt motiveeritud. Pahatihti kipub olema, et juhendajad on kõrgelt motiveeritud, kuid ei jaga seda teistega või siis vastupidiselt, motiveerides teisi ei ole juht ise asjast piisavalt huvitatud ja innustunud. Motiveeritavad inimesed näevad teesklust läbi ning juhendaja mitteaktiivsus tegevuse vastu võib pärssida ka nende enda tegutsemistahet. Lisaks kõrgele motiveeritusele ja innustusoskusele peab juhendaja tundma oma publikut, nende isiksusi ja vastavalt sellele serveerima neile hästi ette kujutluspilt edust, mille nad saavutada võivad läbi tulemusliku töö (Landsberg 2003).
Motiveerimise kõrval tuleb elus ette ka olukordi, kus puututakse kokku inimestega, kes ütlevad, et üks või teine asi ei tule hästi välja või siis üldse ei osata seda teha. Öeldud mahategemine ei pruugi tuleneda alati halbadest kavatsustest, vaid seal võivad mängus olla ka head kavatsused, kus tahetakse tegijat suunata paremuse poole. Kui inimene on vaimselt piisavalt tugev ja enesekindel, võib kriitika vahel olla parim tee parema tulemuse saavutamiseks, sest emotsionaalselt tugev inimene oskab näha endas vigu, neid aktsepteerida ning neid parandada selle nimel, et ennast muuta paremaks inimeseks. Seevastu emotsionaalselt nõrgad inimesed ei tule kriitikaga toime ning see viib motivatsiooni languseni. Madal motivatsioon omakorda pärsib inimese teotahet ning hakatakse hoiduma tegevustest, mille kohta on kriitikat tunda saadud (Malmberg 2005).
Motiveerimine on küll väga hea, aga kui teha seda liigse kontrolliva tähelepanuga võib see pigem motivatsiooni kujunemist pärssida. Materiaalsed auhinnad hea soorituse eest võivad vägagi motiveerivad olla, kuid need võivad ka vastupidiselt mõjuda. Selles vastuolus mängib suurt rolli juhendaja, kuidas ta preemiat juhendatavale serveerib. Juhendaja peab rõhutama, et preemia on saadud tubli töö ja pingutuse tulemusena, sest see tõstab hoolealuse motivatsiooni ning paneb teda edasi pingutama. Kuid kui juhendaja kasutab preemiat, kui käitumise kontrollijana, siis võib hoolealuses näha sisemise motivatsiooni kadumist. Sisemise motivatsiooni kadumisele aitab kaasa ka autokraatlik juhendaja, kes kasutab oma võimu ära ning surub hoolealusele oma vaateid peale, et saavutada meelepärane tulemus. Selline käitumine juhendaja poolt ei aita kaasa noore vajaduste rahuldamisele, mis omakorda viib motivatsiooni languseni, sest noorel puudub võimalus kaasa rääkida ja oma arvamust avaldada. Kõik teavad, et tunnustav ja toetav juhendaja on edu võti, kuid leidub juhendajad, kes leiavad, et edu on võimalik saavutada ka läbi hirmutamise. Arvatakse, et juhendajat kartes on võimalik sooritada paremaid tulemusi, distsipliini säilitada ning iseloomu kasvatada, kuid see ei vasta tõele. Sõimamisel, karjumisel, ähvardamisel on otsene negatiivne mõju juhendatavate motivatsioonile ja heaolule (Raudsepp jt. 2010).
Teiste inimeste halvustav suhtumine ja arvamus läheb noortele kõige enam korda ning on suureks motivatsiooni hävitajaks. Nii nagu ka positiivsus, on ka negatiivsus nakkav. Kellegi hukkamõistmine, tagarääkimine, kaebamine, vingumine võib teisi inimesi hetkega kaasa haarata, olenemata kui positiivne teine ka ei oleks ning sellepärast on väga oluline püüda sellist seltskonda vältida ja neist eemalduda, sest tänu negatiivsusele võib kaduda võime tulemuslikke tegusid korda saata (Denny 2010).
Noorte motiveerimine võib olla väga raske ja frustreeriv ülesanne. Kuid mõningase ettevalmistuse ja õige suhtumise abil on võimalik kaasata noori projektidesse (T-KIT: Sotsiaalne kaasatus 2003). Motiveering on tugevalt seotud edukusega. Ilma tõelise motivatsioonita on raske tegevustes edu saavutada (Talts, Tilk 1997).
Mitte ainult motivatsioon ei aita noorte tegevustele kaasa, vaid tegevused ise motiveerivad noori efektiivselt. Nende kaasamine ja arvamuste küsimine annab neile võimaluse end teostada, mis omakorda paneb neid uskuma, et nad on võimekad ja saavad igas olukorras hakkama (Daniels 2004).
Õppeülesanne 3- mõtisklus teemal, milline oli Teie(sõbra, õe, venna) huviringi juhendaja ja millised asjaolud aitasid kaasa huviringis tegevusele, mis pärssivad aspektid (olid häirivad, takistavad)?