„Motivatsioon on indiviidi sisemine seisund, mis ajendab teda kindlal viisil käituma“ (Kidron 2008, 123). Inimeste tundeelu ja motivatsiooniprotsesside paremaks mõistmiseks on kasulik teada kolme motivatsiooni liiki, milledeks on sisemine motivatsioon, väline motivatsioon ja amotivatsiooni (Raudsepp, Hannus, Matsi, Koka 2010).
Sisemine motivatsioon ehk „mulle meeldib seda teha“, on motivatsiooni liik, kus indiviid osaleb tegevustes oma vaba tahte alusel. Tegevusest tuntakse naudingut, rahulolu ja rõõmu ning indiviid teeb seda tegevuse enda pärast, mitte millegi muu pärast. Sisemine motivatsioon omakorda jaguneb veel kolmeks:
Sisemised motiivid on määratud noorte sisemisest soovist, arusaamade, tõekspidamiste ja juhendajate, õpetajate kujundatud hoiakutest tingitud huvi kaudu. Neid, kes teevad huvitegevust selleks, et kogeda rõõmu, naudingut, meisterlikkuse tunnet, nimetatakse sisemiselt motiveerituteks. Nad väärtustavad tegevust kui ka isikliku saavutuse positiivset kogemust, kompetentsuse tunnet, tajutud kontrolli, enesekindlust ja positiivset enese eest hoolitsemist (Thomson, Hannus 2008).
Väline motivatsioon ehk „ma teen seda raha/kiituse pärast“, on tegutsemine mitte tegevuse enda pärast, vaid tegevuse võimalikele tagajärgedele mõeldes, milleks võivad olla materiaalne tasu, kiitus, innustamine või vastupidi sundimine. Väline motivatsioon jaguneb neljaks välise käitumise motiivideks:
Amotivatsioon on erinevalt välisest ja sisemisest mõtivatsioonist olukord, kus indiviid ei leia ühtki head põhjust tegevuses osalemiseks ning tal pole mingit kavatsust ega energiat osaluseks. See peegeldab motivatsiooni puudumist (Raudsepp jt. 2010).
Inimesi on mitmesuguseid ning nende käitumine erinevates situatsioonides tuleneb nende vajadustest ja motiividest, mis on samuti kõigil erinev. Inimese käitumisviis sõltub tema suhtumisest tema ümber toimuvatesse nähtustesse ja objektidesse. Suhtumised väljenduvad motivatsiooniseisundites, milledeks on hoiakud, soovid, kavatsused, huvid, veendumused ja tõeks pidamised, püüdlused, kiindumused ja kired. Indiviidid kogevad oma elu jooksul erinevaid situatsioone, tänu millele saadakse mitmete kogemuste võrra rikkamaks. Läbi kogemuste sünnivadki kindlad seisukohad ja suhtumised, mis aitavad meil erinevatesse objektidesse ja nähtustesse vastavalt ka reageerida (Bachmann, Maruste 2001) .
Lisaks eelmainitud motivatsioonilistele seisunditele on inimeste väga tähtsaks seisundiks veel iha millegi vastu, mis ajendab indiviide kindlas suunas tegutsema. Inimeste ihad on sarnased, kuid viisid, kuidas neid rahuldada, võivad olla erinevad. Ihadel on tähtis omadus, nimelt on nad abiks mingi eesmärgi saavutamiseks, mitte nad ei ole eesmärk omaette. Naised tahavad raha, et endale riideid osta ning riideid tahavad nad selleks, et teiste inimeste jaoks hea välja näha. Iha sõpruse, kiituse, eneseaustuse, riiete jms. järele on otsene vajadus, millega inimesed puutuvad igapäevaselt kokku, kuid mis siiski ei ole veel kõige tähtsamad ehk need on inimese teisesed vajadused. Enne neid tuleb rahuldada esmased ehk põhivajadused, milleks on füsioloogilised vajadused (Maslow 1970).
K. Malmberg (2005) on öelnud, et motivatsioon tuleb inimese enda seest ning teised inimesed ei saa motivatsiooni luua, küll aga saavad seda toetada.
Motivatsioon on alati individualiseeritud väliskeskkonna ja psühholoogilis-bioloogiliste sisetingimuste ühitamise mehhanism. Väline vorm käitumises on üks asi, käitumise motiiv teine asi. Väliselt äravahetamiseni sarnast käitumist võivad toita erinevad motiivid ja vastupidi- väliselt diametraalselt vastakat toimumist võib põhjustada samatüübiline motiiv.
Kõik inimese teadlikud käitumisvormid ja-viisid on määratud tema dispositsioonidest (kalduvustest ja suhtumistest) tegelikkuse objektidesse ja nähtustesse.
Hoiak on püsiv, stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil. See võib olla emotsionaalne poolt- või vastureaktsioon, positiivne või negatiivne hinnang, suhtumine teatud tegevustesse või nähtusesse, üks või teine tajuvariant, ootust, suhtumiste süsteemi, mis kujuneb kogu inimese eelneva sotsiaalse ja/või praktilise kogemuse mõjul.
Sotsiaalne hoiak (ingl. k. attitude) on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav predispositsioon, seevastu sättumus (ingl. k. set) on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele, nähtustele või olukordadele mingil kindlal viisil. Sättumust võib vaadelda kui käitumise teadvustamata alust, kus ei tunnetata ei tegevuse eesmärki ega vajadusi, mille rahuldamiseks tegevus toimub.
Hoiakutel on mitmeid olulisi funktsioone. Üheks selliseks on ego-kaitse, s.o. inimese terviklikkuse isiksuseomaduste järjepidevuse tagamine. Hoiak aitab ka kergemini maailma nähtusi teadvuse jaoks korrastada ning formeerida sotsiaalseid gruppe. Hoiakute sarnasus erinevatel inimestel ennustab nendevahelist head klappi. Hoiaku peamisteks komponentideks on kognitiivne (teadlik uskumus või tõekspidamine), afektiivne (nt. hoiakuvastane tegevus vihastab), käitumuslik/instrumentaalne (toimingud vastavalt hoiakutele).
Samuti võivad hoiakud ja sattumused olla nii asotsiaalsed kui ka antisotsiaalsed.
Hoiakute - sättumuste süsteem moodustab justkui omapärase mitmekihilise läätse, milles murdub igasugune väliskeskkonna mõju.
Osa hoiakuid- sattumusi on spetsiifilisemad ja kitsamad, teised üldisemad (seda kuni maailmavaateliste ja elulaadiga seotuteni välja).
Huvi tagab inimesele tegevuseks vajaliku informatsiooniga kindlustatuse; soov on arusaamine sellest, millega ja kuidas antud tingimustes vajadust rahuldada; püüdlus on teadvustatud sihipärane suundus millegi saavutamisele (Bachmann, Maruste 2001).
Sisemine motivatsioon ehk „mulle meeldib seda teha“, on motivatsiooni liik, kus indiviid osaleb tegevustes oma vaba tahte alusel. Tegevusest tuntakse naudingut, rahulolu ja rõõmu ning indiviid teeb seda tegevuse enda pärast, mitte millegi muu pärast. Sisemine motivatsioon omakorda jaguneb veel kolmeks:
- sisemine motivatsioon teada saada ehk soov õppida tegevuses osaledes juurde uusi teadmisi ja oskusi;
- sisemine motivatsioon saavutada ehk soov end tegevuses osaledes ületada ja jõuda eesmärkide püsitamiseni;
- sisemine motivatsioon kogeda naudingut ehk soov osaleda tegevuses ning eesmärk tulenevast tegevusest kogeda erinevaid elamusi ja naudingut (Raudsepp jt. 2010).
Sisemised motiivid on määratud noorte sisemisest soovist, arusaamade, tõekspidamiste ja juhendajate, õpetajate kujundatud hoiakutest tingitud huvi kaudu. Neid, kes teevad huvitegevust selleks, et kogeda rõõmu, naudingut, meisterlikkuse tunnet, nimetatakse sisemiselt motiveerituteks. Nad väärtustavad tegevust kui ka isikliku saavutuse positiivset kogemust, kompetentsuse tunnet, tajutud kontrolli, enesekindlust ja positiivset enese eest hoolitsemist (Thomson, Hannus 2008).
Väline motivatsioon ehk „ma teen seda raha/kiituse pärast“, on tegutsemine mitte tegevuse enda pärast, vaid tegevuse võimalikele tagajärgedele mõeldes, milleks võivad olla materiaalne tasu, kiitus, innustamine või vastupidi sundimine. Väline motivatsioon jaguneb neljaks välise käitumise motiivideks:
- integreeritud regulatsioon iseloomustab indiviidi, kes on motiveeritud oma tegevuses osalema, sest see täidab tema eesmärke ja sobib tema elustiiliga;
- omaksvõetud regulatsioon iseloomustab indiviidi, kes tegutseb vabatahtlikult ning on motiveeritud tegevuse osalema, sest ta hindab selle tegevuse olulisust (Raudsepp jt. 2010);
- pealesurutud regulatsioon iseloomustab indiviidi, kes on survestatud tegevustes osalemises, kes võtab omaks teiste hoiakuid ning kes tahab hoiduda negatiivsetest tagajärgedest ja emotsioonidest (Hein 2011);
- väline regulatsioon iseloomustab indiviidi, kes osaleb tegevustes oma tahte vastaselt ning peamiselt teiste väliste mõjutajate survel, milleks võivad siis olla materiaalsed auhinnad või väline sundus.
Amotivatsioon on erinevalt välisest ja sisemisest mõtivatsioonist olukord, kus indiviid ei leia ühtki head põhjust tegevuses osalemiseks ning tal pole mingit kavatsust ega energiat osaluseks. See peegeldab motivatsiooni puudumist (Raudsepp jt. 2010).
Inimesi on mitmesuguseid ning nende käitumine erinevates situatsioonides tuleneb nende vajadustest ja motiividest, mis on samuti kõigil erinev. Inimese käitumisviis sõltub tema suhtumisest tema ümber toimuvatesse nähtustesse ja objektidesse. Suhtumised väljenduvad motivatsiooniseisundites, milledeks on hoiakud, soovid, kavatsused, huvid, veendumused ja tõeks pidamised, püüdlused, kiindumused ja kired. Indiviidid kogevad oma elu jooksul erinevaid situatsioone, tänu millele saadakse mitmete kogemuste võrra rikkamaks. Läbi kogemuste sünnivadki kindlad seisukohad ja suhtumised, mis aitavad meil erinevatesse objektidesse ja nähtustesse vastavalt ka reageerida (Bachmann, Maruste 2001) .
Lisaks eelmainitud motivatsioonilistele seisunditele on inimeste väga tähtsaks seisundiks veel iha millegi vastu, mis ajendab indiviide kindlas suunas tegutsema. Inimeste ihad on sarnased, kuid viisid, kuidas neid rahuldada, võivad olla erinevad. Ihadel on tähtis omadus, nimelt on nad abiks mingi eesmärgi saavutamiseks, mitte nad ei ole eesmärk omaette. Naised tahavad raha, et endale riideid osta ning riideid tahavad nad selleks, et teiste inimeste jaoks hea välja näha. Iha sõpruse, kiituse, eneseaustuse, riiete jms. järele on otsene vajadus, millega inimesed puutuvad igapäevaselt kokku, kuid mis siiski ei ole veel kõige tähtsamad ehk need on inimese teisesed vajadused. Enne neid tuleb rahuldada esmased ehk põhivajadused, milleks on füsioloogilised vajadused (Maslow 1970).
K. Malmberg (2005) on öelnud, et motivatsioon tuleb inimese enda seest ning teised inimesed ei saa motivatsiooni luua, küll aga saavad seda toetada.
Motivatsioon on alati individualiseeritud väliskeskkonna ja psühholoogilis-bioloogiliste sisetingimuste ühitamise mehhanism. Väline vorm käitumises on üks asi, käitumise motiiv teine asi. Väliselt äravahetamiseni sarnast käitumist võivad toita erinevad motiivid ja vastupidi- väliselt diametraalselt vastakat toimumist võib põhjustada samatüübiline motiiv.
Kõik inimese teadlikud käitumisvormid ja-viisid on määratud tema dispositsioonidest (kalduvustest ja suhtumistest) tegelikkuse objektidesse ja nähtustesse.
Hoiak on püsiv, stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil. See võib olla emotsionaalne poolt- või vastureaktsioon, positiivne või negatiivne hinnang, suhtumine teatud tegevustesse või nähtusesse, üks või teine tajuvariant, ootust, suhtumiste süsteemi, mis kujuneb kogu inimese eelneva sotsiaalse ja/või praktilise kogemuse mõjul.
Sotsiaalne hoiak (ingl. k. attitude) on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav predispositsioon, seevastu sättumus (ingl. k. set) on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele, nähtustele või olukordadele mingil kindlal viisil. Sättumust võib vaadelda kui käitumise teadvustamata alust, kus ei tunnetata ei tegevuse eesmärki ega vajadusi, mille rahuldamiseks tegevus toimub.
Hoiakutel on mitmeid olulisi funktsioone. Üheks selliseks on ego-kaitse, s.o. inimese terviklikkuse isiksuseomaduste järjepidevuse tagamine. Hoiak aitab ka kergemini maailma nähtusi teadvuse jaoks korrastada ning formeerida sotsiaalseid gruppe. Hoiakute sarnasus erinevatel inimestel ennustab nendevahelist head klappi. Hoiaku peamisteks komponentideks on kognitiivne (teadlik uskumus või tõekspidamine), afektiivne (nt. hoiakuvastane tegevus vihastab), käitumuslik/instrumentaalne (toimingud vastavalt hoiakutele).
Samuti võivad hoiakud ja sattumused olla nii asotsiaalsed kui ka antisotsiaalsed.
Hoiakute - sättumuste süsteem moodustab justkui omapärase mitmekihilise läätse, milles murdub igasugune väliskeskkonna mõju.
Osa hoiakuid- sattumusi on spetsiifilisemad ja kitsamad, teised üldisemad (seda kuni maailmavaateliste ja elulaadiga seotuteni välja).
Huvi tagab inimesele tegevuseks vajaliku informatsiooniga kindlustatuse; soov on arusaamine sellest, millega ja kuidas antud tingimustes vajadust rahuldada; püüdlus on teadvustatud sihipärane suundus millegi saavutamisele (Bachmann, Maruste 2001).